-1.2 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelLisaleht Rohelised Sõnumid: Metsatööstuse kriisiaegsetest ettepanekutest looduskaitsjate silme läbi

Lisaleht Rohelised Sõnumid: Metsatööstuse kriisiaegsetest ettepanekutest looduskaitsjate silme läbi

Katri Reinsalu

Eelmise kuu keskel esitas Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL) valitsusele kolm ettepanekut, mille abil oma sõnul tagada töökohad maapiirkondades, maksud riigile ning ekspordist laekuv raha. Ettepanekud on selgelt vastuolus eesmärkidega, mille nimel on looduskaitsjad tööd teinud.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu esimehe Jaak Niguli sõnul on koroonapandeemia avaldanud metsa- ja puidutööstusele olulist mõju, kuid sektoris tegutsevad valdavalt hästi kapitaliseeritud ja moodsa tehnoloogiaga ettevõtted, kes esialgu on suutnud tegevust jätkata. Pöördumises öeldakse, et ka tulevikus jätkamiseks vajab sektor stabiilset ettevõtluskeskkonda. Ettepanekuid toetab ka Eesti Metsatöötajate Ametiühing.
Esimene ettepanek on seotud stabiilse ettevõtluskeskkonnaga. „Metsa- ja puidutööstus on Eesti kaasaegseim tööstusharu. See on üles ehitatud põhimõttel, et Eesti metsad püsiksid ja annaksid stabiilset tooret pikka aega. Kümnetesse miljonitesse ulatuvaid investeeringuid ei tehta paariks aastaks,“ sõnab Nigul. Liit toob pöördumises välja vajaduse selge ja ühese seisukoha järele, et lähiaastatel ei seata raietegevustele hooajalisi piiranguid ega suurendata kaitsealuste metsade pindala. „Raierahu asemel saime sel aastal Eestis üldise majandusrahu, mis omakorda saab põhjustama kultuurirahu, teadusrahu ja hulga muid rahusid, sest raha lihtsalt pole. Eksportivate majandusharude seiskumise laastavat mõju saab tundma väga suur hulk Eesti inimesi, sest vaid eksport toob riiki lisaraha,“ ütleb Nigul.
Teine ettepanek puudutab sektori konkurentsivõimet. Nigul ütleb, et langevate puiduhindade tõttu hakkavad erametsaomanikud raietegevust vähendama, mis omakorda mõjutab töökohti maapiirkondades. „Riik saaks selle kompenseerimiseks suurendada ajutiselt raieid riigimetsast, mis tooks riigile otsest ja kaudset tulu läbi puidumaterjali müügi ning tööstusettevõtete kaudu laekuvate maksude,“ selgitab ta.
Kolmas ettepanek on seotud riiklike investeeringutega. Liidu hinnangul tuleb investeerida metsauuendusse, metsateedesse ja mõnel pool ka kuivenduskraavidesse. Samuti peab sektor oluliseks, et süsinikneutraalsuse saavutamiseks pööraks riiklik tellimus ehitussektoris pilgu betoonilt puidule ja panustaks puidu väärindamise uurimisse teadusasutustes.

*

Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Peep Mardiste

Metsa- ja puidutöösturite ettepanekud on puhas oportunism. Ju nad haistsid, et koroonakriisi tõttu on riigid valmis tegema ettevõtjatele mööndusi, mis tavaolukorras läbi ei läheks. Tuleb vaid olla osav oma ettepanekute pakendamisel. Ettepanekuid müüaksegi kui oma üllast panust „stabiliseerida majandust kriisist väljumisel”, kuigi need oleks meie loodusele hukatuslikud.
Metsatöösturite ettepanekud ei ole põhjendatud ja nende teostumine suurendaks metsades juba toimuvat rüüstamist veelgi. Kindlasti aitaks ettepanekud metsaga seotud ettevõtetel mõnda aega rohkem raha teenida ja riigil ehk mõnevõrra rohkem makse koguda, aga pikaajaline kahju meie metsadele ja elukeskkonnale oleks oluliselt suurem. Täiesti otsesõnu soovitakse, et riik tõmbaks looduse kaitsmisele pidurit, võimaldaks rohkem raiuda, lubaks maanteedele raskemaid palgikoormaid ning tagaks metsa- ja puidutööstusele odavama mootorikütuse ja elektri.
Ühe näitena – kui metsa teeb pesa haruldane ja kaitsealune kotkapaar, siis nende pesakoha vahetu ümbruse kaitse alla võtmiseks tuleks metsatööstuse ettepanekute kohaselt mõnest juba olemasolevast kaitsealast sama suur ala kaitse alt välja võtta. Samuti sooviti tühistada raierahu lindude pesitsusajal. See soov on karjuvas vastuolus tänase arusaamisega looduse mitmekesisuse rollist meie elus ja majanduses.
Pöördumises tunnistatakse, et metsafirmadel läheb üldiselt hästi („sektoris tegutsevad valdavalt hästi kapitaliseeritud ettevõtted”), seega soovitakse lisasoodustusi selleks, et kasumlikkust veel suurendada. Metsatööstusest kumab läbi soov hetkel kiiresti raha teenida, sest tänase raiemahu ja raiutava sortimendi juures ei jätku paari aastakümne pärast enam puitu, et saekaatreid elus hoida. Kuna pool metsast kuulub riigile, peaks RMK-d suunama nii, et erametsade laastamist tasakaalustada ja pigem meie kõigi ühiseid metsi rohkem hoidma. Metsatöösturid aga paluvad otsesõnu, et riik oma metsas rohkem puid langetaks.
Meid paneb rohelistena pisut imestama see, et metsatööstus oma ettepanekutega nii hilja välja tuli. Kuu aega varem oleks erikohtlemise edukas õngitsemine ehk pisutki tõenäolisem olnud. Täna on loodetavasti nii poliitikutel, ametnikel kui ka kodanikel esimene šokk möödas ja taas rohkem aega, et selliseid ettepanekuid analüüsida ja ära tunda, kellele need kasulikud ja kellele kahjulikud oleks.

*

Eesti Metsa Abiks (EMA)
koostöö ja kommunikatsiooni koordinaator Linda-Mari Väli

Kõik Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu ettepanekud illustreerivad ilmekalt nii EMA kui ka teiste säästva metsanduse eestkõnelejate eelnevate aastate jooksul välja hõigatud hoiatusi. Need näitavad, et praegune puidutööstus baseerub jätkusuutmatul metsaraiel ning selle tegevuse mõjul suureneb peagi surve nii looduskaitsealade, rekreatiivmetsade kui ka riigimetsade raieks. Kõnealune ahelreaktsioon on seda meeleheitlikum, et toob riigipoolse soodustamise korral kaasa vaid metsavarude veelgi kiiremat kokkukuivamist ning lisaks veel looduskaitsealade ja rekreatiivmetsade ulatuslikku kahjustamist. Sellise tegevuse lõpptulemuseks on aga endiselt üleraie abil põiena paisutatud metsatööstuse kiire lõhkemine.
Esimesest ettepanekust. Teeb kurvaks ja nõutuks, et meie metsa- ja puidutööstuse eestvedajad vastavad avalikkuse suurele vastuseisule looduskaitsealade ja lindude pesitsusaegsete raiete osas sellega, et üritavad ühiskonda räsiva viirusepuhangu ettekäändel tendentslikult oma lühiaegseid majandushuvisid läbi suruda.
Lühidalt öeldes on kõnealusel ettepanekul kaks olulist puudust. Esiteks: kaitsealuste metsade pindala vähendamine, samaks jätmine või suurendamine ei sõltu mitte Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tahtmistest ja arvamistest, vaid meie metsalooduse ökoloogilisest olukorrast ning nii riiklikest kui ka Euroopa Liidu kohustustest. Mida intensiivsemalt raiutakse metsasid ja mida rohkem mõjutab see metsaliikide käekäiku, seda enam loodust tuleb ka kaitse alla võtta, kompenseerimaks sellega intensiivse raietegevuse negatiivseid mõjusid metsaelanikele.
Teiseks: üldine pesitsusaegne raierahu, mis võiks kesta märtsi esimesest poolest vähemalt juuli lõpuni, on vajalik Eesti kui õigusriigi toimimiseks. Kehtiv looduskaitseseadus ei luba lähtuvalt Euroopa Liidu direktiividest metsalindude pesitsusaegset häirimist ning nende pesade, munade ja poegade hävitamist.
Ettepanek suurendada ajutiselt raieid riigimetsast näitab järjekordselt, et puidutööstuse mõjuväljas tegutsevad firmad on kokkuostetud metsaalad tühjaks raiunud. Nüüd soovitakse ammu ennustatud tööstuskollapsit veel veidi edasi lükata, asudes muuhulgas meie riigimetsade kallale. Võrreldes erafirmadele kuuluvate metsadega on riigimetsasid märksa tagasihoidlikumalt raiutud, aga tööstuse jaoks tähendab see eelkõige, et riigimetsas on veel mida võtta. Sellist tegevust palju kauem kui ajutiselt lubada ei saagi, sest siis saavad ka RMK-le kuuluvad viimased küpsed metsamassiivid praegu ennustatust veelgi kiiremini otsa.
Meie ühendus on seisukohal, et riigimetsade majandamisel ei saa lähtuda puidutööstuse ebamõistlikest ja jätkusuutmatutest soovidest. Jälgida tuleb seadusi ja samaväärsetena arvestada ka ökoloogiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste huvide ning hüvede säilimisega.
Kolmanda ettepaneku taga on ilmselt soov saada veelgi suuremat ligipääsu meie metsadele nende raiumise eesmärgil. Kõnealune ettepanek on vastuoluline juba sellepärast, et ühest küljest nimetab meie metsatööstus end Eesti majanduse lipulaevaks, teisest küljest aga näib, et raha ei piisa isegi metsaalade uuendamiseks, rääkimata teede ehitusest.
Metsatööstus peaks hästi teadma metsakuivenduse laastavaid mõjusid meie looduse liigirikkusele ja vajadust neid mõjusid leevendada, aga mitte suurendada. Paistab, et seni pole nad seda teadmist veel omaks võtnud.
Lisaks ökoloogilistele ohtudele on metsade kuivendamine ka üha suurem julgeolekurisk. Mida rohkem kuivendatud metsaalasid, seda enam suureneb oht ohjeldamatuteks metsatulekahjudeks aladel, kus veerežiim on rikutud ja põud võtab võimust. Seega peaks riik senisest oluliselt enam tegelema hoopis kuivendamise mõjude leevendamise ja meie märgalade taastamisega, aga mitte investeerima jätkusuutmatusse ning loodust kahjustavasse tegevusse. Selline tegevus läheb vastuollu teiste riiklike ja rahvusvaheliste seaduste ning kohustustega ning kahjustab nii meie loodust kui ka looduskaitsesse pidevalt tehtavaid investeeringuid.

*

MTÜ Päästame Eesti Metsad koordinaator Liina Steinberg

Ornitoloogide ametlike punktloenduse andmete kohaselt on Eestis metsalindude arvukus vähenenud tervelt 26% alates 1983. aastast. Arvestades mainitud andmeid, meie põhiseadust, looduskaitseseadust ning meie rahva traditsioone ja loodushoidlikke väärtusi, on täiesti jultunud ja julm nõuda, et raietegevusele ei seataks hooajalisi piiranguid.
On mõistetamatu, miks just metsa- ja puidutööstus kui väidetavalt „Eesti kaasaegseim tööstusharu“ ei suuda korraldada oma tööd hooajaliselt, samas kui näiteks turism ja põllumajandus on sunnitud seda tegema ning nendes sektorites tegutsevad ettevõtted ja hõivatud inimesed elavad hooajavälise aja üle, ilma et nad nõuaks riigilt erikohtlemist kellegi teise arvelt.
Kui kombainid ja traktorid võivad seista ootel suurema osa aastast, siis miks peaks just harvesterid olema need masinad, mille liisingumakse tasumise nimel on vaja lubada aastaringset raiet, samas kui on teada, et külmumata maal tehtud metsatööd kahjustavad pinnast ja tekitavad sügavad roopad ning soojal ajal langetatud puit ei ole nii kvaliteetne kui talvel langetatu. Lindude ja loomade kevad-suvise pesitsemise ja sigimise häirimisest rääkimata.
EMPL-i teine ettepanek on eriti jahmatav ja kriisiolukorras varjamatult omakasupüüdlik. Puidu hind on parasjagu madal, aga sellegipoolest – ehk just seetõttu – tuleks meie kõigi ühist vara – rahvale kuuluvat metsa – odavalt maha müüa, et toetada „hästi kapitaliseeritud“ sektorit.
Jah, metsa- ja puidutööstus on oluline tööandja, aga riigimetsa kiiremas korras langetamine toob paratamatult saabuva kukkumise ajaliselt veelgi lähemale. Niimoodi leiame end peagi olukorrast, kus ei ole ei töökohti ega kodumetsi, puhkemetsi, seene- ja marjametsi ning lindude-loomade elupaigad on ka suurtel aladel tükiks ajaks hävitatud.
Selle asemel, et jätkata senises vaimus, et ainult 25% meie puidust väärindatakse ja tervelt 75% läheb kas toorpalgina välja või kütteks meil või välismaal, peaks mitte laskma heal kriisil raisku minna. Paljud teised majandussektorid on pidanud oma töö kardinaalselt ümber kujundama, et ellu jääda. See on hea kasvulava innovatsiooniks, mida meil metsa- ja puidutööstuses praegu kindlasti ülearu ei ole. EMPL-i ettepanekutest saame muide ühega ka nõustuda – riik võiks panustada puidu väärindamise uurimisse teadusasutustes. Koos tööstusettevõtetega muidugi.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare